Kodutöö: Tunnikavad

Tunnikavade aluseks on varem koostatud “Arvuti töövahendina” ainekava 5. klassile.

Esimene tunnikava on otsinguvahendite kasutamise kohta. Tunnis on lisaks õpetaja selgitustele olulisel kohal arutelu ja avastamine.

Tunnikava Otsinguvahendid

Teine tunnikava on Linuxi kasutamise kohta. Rajaneb see suuresti avastusõppel. Kasutatakse ka grupitööd. Kuna keegi ei suuda iga uue tarkvara versiooni korral hakata inimesi ümber õpetama, siis võiks juba maast-madalast selge olla, kuidas iseseisvalt uusi vahendeid kasutama õppida. Tavaliselt sujub see paremini kaaslaste abiga, selleks ka grupitöö. Kui õpilane saab aru, et selles polegi midagi võimatut, siis on tund oma eesmärgi saavutanud

Tunnikava Linux operatsioonisüsteem ja avatud tarkvara

Kolmas tunnikava on PowerPointi kasutamise ja esitlemise kohta. Kuigi esitluse koostamises pole midagi müstiliselt keerulist, siis siin on lisaeesmärgina võetud võimalikult palju lasta õpilastel esitleda, üksinda klassi ees. Tõenäoliselt on see paljudel esimene selline kogemus, mistõttu on eriliselt rõhutatud positiivse tagasiside tähtsust.

Tunnikava Esitluse koostamine

Esitlus esitluse koostamise headest tavadest

PowerPointi õpetus iseseisvaks õppimiseks

Essee

Programmeerimine ja kooliinformaatika

Enne personaalarvutite levikut oli kõik arvutitega seonduv põhiliselt teadlaste, tehnikute ja väheste asjaarmastajate pärusmaa. Nende vähestegi hulgast mitte kõik ei tegelenud programmeerimisega. Muutus toimus eelmise sajandi kaheksakümnendatel, kui arvuti hakkas jõudma praktiliselt igasse eluvaldkonda. Nüüd hakati rääkima arvutikasutusest kui teisest kirjaoskusest ja mõnede arvates enesestmõistetavalt kuulus selle kirjaoskuse juurde ka oskus arvutile käsklusi jagada ehk teda programmeerida. Samaaegselt tekkis teine mõtteviis, et arvutit peab saama kasutada ka erialaste oskusteta inimene ja tavainimesel midagi programmeerida pole vaja. Selleks üritati muuta arvuti kasutamist järjest intuitiivsemaks ja kasutajasõbralikumaks. Tagantjärgi võib öelda, et viimane lähenemine jäi peale. Ulmefilmidest tuntud olukord, kus läikiv-liibuvas kostüümis humanoid arusaamatuid sümboleid arvutisse sisestades teda käigult ümber programmeerib, ongi jäänud ulmeks. Igapäevaelus kasutatakse arvuteid küll töövahendina, suhtlemiseks ja meelelahutuseks, aga mitte eriti programmide kirjutamiseks. Selles valguses võiks küsida, et kui programmeerimine puudutab endiselt väga väheseid, miks seda peaks siis koolis õpetama?

Küsimust, kas ja kuidas koolides informaatikat õpetada, on erinevates riikides ja eri aegadel lahendatud erinevalt. Üheks äärmuseks on olnud sügavalt teoreetiline lähenemine, kus rõhk on olnud algoritmiteooriatel ja teoreetilise sisuga programmide koostamisel. Teiseks äärmuseks on paduutilitaarne lähenemine, kus õpetatakse ainult seda, mida koolis või igapäevaelus vaja läheb. Põhimõtteliselt tähendab see kontoritarkvara kasutamist ja võibolla veel midagi. Eesti riiklikus õppekavas on programmeerimine sees alles keskkoolis loodusainete ainevaldkonna interdistsiplinaarse valikkursusena. Seega võib öelda, et Eesti on informaatika õpetamisel valinud utilitaarse lähenemise. Sellele valikule pole midagi ette heita. On selge, et kooliaeg on piiratud ja eelkõige õppetööks vajalikud oskused tulebki esmajärjekorras omandada. Sellest lähtuvalt õpitaksegi kõigepealt kasutama arvutit koolitööde tegemiseks, siis õpitakse infoühiskonnas käituma ja alles keskkoolis saavad taibukamad valida eelpool mainitud programmeerimise kursuse.

Süvenedes natuke keskkooli kavas oleva programmeerimise aluste kursuse ainekavasse, siis hakkavad silma mõningad vastuolud senise utilitaarse lähenemise ja antud kursuse vahel, samuti kursuse eesmärkide ja vahendite vahel. Kui põhikoolis toetas informaatika muude ainete läbimist näiteks referaadi vormistamise õppimise kaudu, siis programmeerimine peab lihtsalt arendama loogilist mõtlemist ja süsteemset käsitlusviisi. Seoseid teiste õppeainetega pole välja toodud. Rõhutatakse disaini, UML-i abil modelleerimist ja algoritmide koostamist, mis on olemuselt küllaltki teoreetilist laadi asjad. Samal ajal vahenditest on välja toodud muuhulgas Scratch, mis on oma olemuselt paras 10-12 aastastele. Jääb mulje, et põhikooli ja keskkooli informaatika ainekava on koostatud erinevate inimeste poolt erinevat õppekava ja lähenemist silmas pidades. Samal ajal kui õppekava on programmeerimise kuskile tahaplaanile lükanud, toimub Progetiigri projekt, mis propageerib programmeerimise õpetamist juba esimeses kooliastmes. Idee on iseenesest huvitav, aga siinkohal oleks vaja natuke rohkem uurida, mida laps nii varases nooruses on võimeline tegema ja kuidas see talle kohale jõuab. Pisut kahtlane, kas Logo vms abil kolmnurkade joonistamine on selles vanuses arendavam kui lihtsalt joonistamine.

Eelnevast ei maksa järeldada, et programmeerimist ei võiks või ei peaks koolis üldse õpetama. Loomulikult ei suuda kool inimesi tulevaks elukutseks ette valmistada. Lootus, et kümneaastasele programmerimise õpetamine aitab tal kunagi kümmekond aastat hiljem heaks programmeerijaks saada, on naiivne. Ometigi võiks kool aidata õpilasel mõtestada teda ümbritsevat maailma, õpetada süsteemset lähenemist probleemide lahendamisel ja tutvustada erinevaid eluvaldkondi, et õpilasel tekiks ettekujutus, millega peale kooli lõppu edasi tegeleda. Programmeerimine on siin igati abiks. Esiteks aitab ta mõista meid ümbritseva digimaailma toimimise põhimõtteid. Näiteks seda, mis on arvuti jaoks lihtne ja mis on keeruline. Vanasti oli mõtlemine ajalises mõttes odavam kui arvutamine. Mäletamine oli lihtsam kui info leidmine. Tänapäeval on vastupidi. Protsessori aeg ei maksa praktiliselt midagi ja otsinguga on enamus asju kiirelt leitavad. Mõtlemise ja asjadest aru saamisega tuleb inimene endiselt masinast paremini toime. Sellest võiks õpilane järeldada, mida tasub meelde jätta, mida õppida ja milliseid oskusi arendada. „Raskuste tõstmiseks on kraana“, ütles keegi jõusaalis käijate kohta. See tähendab, et pole mõtet raisata oma aega sellele, millega masin saab kordades paremini hakkama. Teiseks on programmeerimine vaieldamatult väga süsteemne tegevus. Tuleb ju arvuti jaoks väga täpselt formuleerida lahendatav ülesanne, defineerida muutujad, luua algoritmid jne. Ei maksa ka alahinnata programmeerimise õpetamise tähtsust infotehnoloogia eriala propageerimisel. Isegi, kui programmeerimise õpetamine koolis ei paranda õpilase oskusi programmeerijana, võib eelnev kokkupuude saada määravaks eriala valimisel peale kooli lõppu. Võib ka vastupidi minna, väga sügavale teooriasse kalduva õpetuse puhul.

Vaadates põhikooli õppekava, siis võiks programmeerimisega alustada juba teise kooliastme lõpus. Esialgu selgitada mis on programm, muutujad, algoritm, kuidas suhelda oma programmiga ja kuidas saada tagasisidet. Vahendina sobiks Scratch lausa ideaalselt. Oluline on, et õpilane saab oma tegevuse kohta kohese tagasiside. Näiteks tekib ekraanile mõni kujund, teostatakse mõni matemaatikatehe või midagi muud. Peaasi, et oleks potentsiaalselt huvitav ja õpilase jaoks kuidagi kasulik. Järgmises kooliastmes võiks siduda programmeerimise makrode tegemisega (VBA) ja veebilehe koostamisega (JavaScript). Kindlasti peaks olema seos teiste õppeainetega, näiteks keemia, füüsika ja matemaatikaga. Võiks proovida mingeid reaktsioone ja protsesse modelleerida või leida praktilist rakendust matemaatikas õpitule. Sellise ettevalmistuse korral oleks gümnaasiumis olev programmeerimise aluste valikkursus enamvähem praegusel kujul sobiv ja võiks tutvustada juba mõningaid võimekamaid programmeerimiskeeli ja andmebaase (midagi valikust Python, Java, C++, PHP, SQL). Kuigi ainult selle kursuse põhjal programmeerijat kellestki ei saaks, oleks vähemalt ettekujutus olemas, mis see eriala endast kujutab ja kas õpilane soovib sel alal edasi õppida.

Nagu eelpol vaadatud, siis kooli informaatika õppekava annab mitmel erineval moel kokku panna. Programmeerimisel on selles igal juhul oma täiesti loogiline koht olemas. Olenevalt õppekavast võib see olla Jeršovilikult teoreetiline või kasutatavusele ja mängulisusele suunatud. Viimasel juhul on programmeerimisel potentsiaalne oht olla huvitav ja suunata õpilast muude reaalainete juurde või mõjutada tema tulevase elukutse valikut. Kuigi programmeerimine puudutab väheseid, siis programmeerimise kaudu on võimalik paremini mõista meid ümbritsevat digimaailma ja arendada süsteemset lähenemist probleemide lahendamisel. Informaatikaõpetaja suurimaks väljakutseks ongi ealiselt sobivate vahendite leidmine ja huvi tekitamine mitte ainult programmeerimise, vaid programmeerimise kaudu ka teiste reaalainete vastu.

iBooks Authori toodangu kasutamiskõlblikkus teistel seadmetel

Apple’il on kombeks teha kõik väga lihtsaks kuni selle hetkeni, kui sa tahad teha midagi väljaspool etteantud raamistikku või Apple’i ökosüsteemi. iBooks ei ole siinkohal erand. Järgnevalt ongi kirjeldatud, mis juhtub, kui laadida iBooks Authori projektifail Linuxisse ja proovida teda seal avada.

iBooks Author on vahend, mille abil saab luua iOS-seadmetel interaktiivseid e-raamatuid, mis näevad väga head välja. Projektifaili formaadiks on .iba, mis on kokku pakitud (gzip?) ja sisaldab endas kõiki projekti meediafaile, PDF-formaadis eelvaadet, XML-faili tekstiga ja ilmselt mingil viisil ka kujundust (color profile-failid?). Kõike seda on lihtne näha, avades .iba laiendiga faili mõne Linuxi arhiveerijaga (nt. Ark). Sealt edasi läheb asi keeruliseks ja ainukesed sisuliselt loetavad failid on meediafailid ning PDF-formaadis raamatu eelvaade. Väljapool Apple’i ökosüsteemi puuduvad vahendid .iba faili lugemiseks, muutmiseks ja konverteerimiseks.

iBooks Authoriga loodud raamatu lugemiseks tuleb ta eelnevalt eksportida .ibooks formaati või PDF-i. Viimasel juhul kaob kogu interaktiivne sisu. ibooks formaat on tegelikult epub3, aga Apple’i poolt mõnevõrra muudetud ja dokumenteerimata kujundusega (CSS). iOS seadmetel kõik loomulikult töötab, aga mujal ei saa faile avada ega isegi mitte millekski loetavaks konverteerida. Mitteametlikel andmetel õnnestub faili ümbernimetamisel .epub-iks teda muudel seadmetel lugeda, aga kujundus võib väga paigast ära olla. Samuti on võimalik PDF-i konverteerida .epub formaati (nt Calibre abil), aga tulemus on vähegi nõudlikuma sisu korral väga kole. Näiteks ei pruugi tabelitest midagi järgi jääda, tekstiridadest on moodustunud pooleteiserealised lõigud, pildid on paigast ära jne.

Olgugi, et iBooks Author on mugav vahend e-raamatute koostamiseks ja võimaldab isegi algajal üllitada täiesti professionaalse kujundusega teoseid, ei ole hetkel võimalik neid teoseid lugeda teistel seadmetel ega konverteerida ühtegi teise formaati peale PDF-i. Arvestades seda, et .ibooks formaat on juba mõnda aega väljas olnud ja väga sarnane .epub3 formaadile, on isegi mitteametlike konverterite puudumine üllatav. Ilmselt pole põhjus mitte ülesande keerukuses, vaid “avaliku huvi puudumises”. Apple’i järjekordne suletud formaat ei lähe järjest avatumas kirjastusäris piisavalt paljudele inimestele korda. Raske on õppetööks soovitada vahendit, mis töötab ainult ühe tootja seadmetel. Eriti, kui sellel tootjal puudub korralik e-luger (tahvelarvuti pole luger). Võib muidugi kasutada PDF-i, aga see on mõistlikult loetav ainult suure ekraaniga sedmetel ja pole enam interaktiivne, mis oli üks peamisi iBooks Authori kasutamise mõtteid.

Lõpetuseks bussis pealt kuuldud tsitaat ühelt (eliit)põhikooli õpilaselt: “Järgmisel aastal annan oma iPadi ja iPhone’i ära, ostan mingi suvalise telefoni ja hakkan õppima”.

Märkused:

Väiksemate (kuni 25MB) failide korral on võimalik konvertida iba/ibooks faili PDF-iks sellel aadressil: http://topdf.com/

Siin on kümme põhjust, miks Apple’i iBooksi üldse vältida: http://www.pigsgourdsandwikis.com/2012/01/ten-reasons-i-cant-recommend-or-use.html

 

Magistritöö sissejuhatus ja metoodika

See on vastuseks 4. kontaktpäeva ülesannetele.

Oma magistritöös kavatsen luua riigikaitseõpetuse valikaine õppedisaini lähtuvalt töö käigus valitud disainimetoodikast. Täpsemalt olen oma töö eesmärkidest, aktuaalsusest ja uurimisküsimustest kirjutanud sissejuhatuses.

Metodoloogias keskendun eelkõige kirjanduse analüüsile. Uurin õppedisaini metoodikaid ja võrdlen neid riigikaitseõpetuse kursuse ülesehituse, eesmärkide ja õpiväljunditega. Selle põhjal valin ühe metoodika, mille alusel hakkan looma kursuse õppedisaini. Viin läbi ka ühe miniuuringu riigikaitseõpetajate seas, et teha kindlaks, millisel platvormil on võimalik üldse kursust luua. Töö lõpus toimub disaini evalveerimise intervjuu oma ala ekspertidega.

Hetkel olemas olevad e-materjalid on kättesaadavad Kaitseministeeriumi kodulehelt.

Riigikaitseõpetuse õppekava Riigi Teatajas (pdf)

Kvaliteetse digitaalse õppematerjali 10 käsku

Põhilised nõuded, mida digitaalse õppematerjali loomisel järgida, on õppematerjalis ADDIE mudeli juures kirjas, samuti näiteks Kristeli ja Lili postitustes. Lisaks omalt poolt mõned kaootilised mõtted, millest paljud ei pruugi esindada enamuse seisukohti.

1. Leiutamise esimene reegel laieneb ka õppematerjalidele: enne loomist veendu, et sarnast asja pole juba olemas. Kuna taaskasutatavus on on üks kvaliteetse õppematerjali tunnuseid, siis peaks iga autor olema õnnelik, kui sa tema materjali kasutad.

2. Eesmärk pühendab abinõu. Kui õpi- või kunstilise eesmärgi saavutamine eeldab mingite reeglitega vastuollu minemist, siis mõistliku riski korral tuleb seda teha. Jah, see käib autoriõiguste kohta. Ja asutuse IT-eeskirja kohta, näiteks.

3. Tee vahet olulisel ja ebaolulisel. Kui sul on kaks tundi ettevalmistusaega, siis keskendu sisule, mitte Slide Masteri kujundamisele. Kui kursuse sisu ei vasta eesmärgile, siis kujundus pole enam oluline.

4. Lisa materjalile oma nimi. Mitte sellepärast, et rõhutada oma autoriõigusi, vaid sellepärast, et oleks piinlik kehva asja levitada.

5. Disainist oled kuulnud? Kui pole, siis alustuseks hangi (vt. punkt 2) Gary Hustwiti “Objectified” ja korralda endale üks meeldiv filmiõhtu. Edasi vaata endale mõni kursus, mille nimes sisaldub HCI, Web Design, vms.

6. Kasuta maksimaalselt digitaalse maailma võimalusi – interaktiivsust, multimeediat, jagamist, suhtlust.

7. Ära blufi. Veendu faktides, isegi kui sa arvad, et mäletad kõike peast. Kuna sinu materjale tõenäoliselt taaskasutatakse, siis võib igasugune ebatäpsus hakata veebis oma elu elama.

8. Tõe kriteerium on praktika. Miks Facebook elab, aga mitmed teised sotsiaalvõrgustikud on hääbunud? Loogilist põhjust ei olegi. Sama kehtib õppematerjali kohta. Hea õppematerjali tunnuseks pole ilmtingimata HITSA kvaliteedimärk. Näiteks on mulle siiamaani meeldinud kõige rohkem selle kursuse ülesehitus. Palju rohkem teadust ja raha saanud Dippleriga oli suhe vastupidine.

9. Digitaalse õppematerjali koostamine peab andma tulevikus mingi tuntava efekti. Parem tulemus sama pingutusega või endine tulemus märksa vähema pingutusega. Muul juhul pole materjali koostamisega mõtet vaeva näha.

10. Poolikut asja pole mõtet teha. Valdav enamus (õpi)keskkondi, mida mul on tulnud viimase aasta jooksul kasutada, on jätnud endast pooliku ja lõpetamata mulje. Ma pole ühegi kasutajaks jäänud.

Boonuspunkt. Ära lase metainfol rikkuda kursuse üldmuljet. Tihtipeale on õppematerjalis kesksel kohal  viited, suur autoriõiguste deklaratsioon, lause “see materjal on valminud xxx programmi toel” ja perverssemal juhul on otse piltide peal viited originaali autorile ja asukohale. Kui kunstnik oleks tahtnud teose eksponeerimisel näha oma nime ulatumas risti üle teose, siis ta oleks selle vastava tähesuurusega signeerinud. Selle kõik annab ära peita linkidesse, faili metaandmetesse, esitluse esilehe märkmetesse, pildi allkirja (väikselt) ja mujale. Õpilast tõesti ei huvita sinu sponsor ega õpiobjekti litsents.

8. teema. Tehnoloogia, kui muutuste kujundaja

Vastuseks sellele.

Kursusel käsitleti mitmeid innovatiivseid teemasid. Esimese asjana meenuvad e-õpikud (toote- või hoopis teenuseinnovatsioon?), mille lähem uurimine ja reflekteerimine andis mulle palju parema ülevaate sellest, mis ta on täna, milline ta võiks olla homme ja milline võiks üldse olla õpiku roll õppimises ja õpetamises. Kui rääkida oma töökohal (ei ole haridusasutus) rakendatavusest, siis siinkohal tuleksid kasuks sotsiaalset ja enesejuhitud õppimist ning õppimise toetamist käsitlevad teemad, mis on seotud protsessi- ja organisatsioonilise innovatsiooniga. Minu jaoks tähendab elukestev õpe seda, et me teadvustame oma arenguvajadusi ja arendame neid oskusi, mida hetkel või lähitulevikus vajalikuks peame. Hiljutisi ülestõusmispühi meenutades võiks inimest võrrelda pühademunaga – formaalsest haridussüsteemist väljudes on kõik ilusad siledad ja kindlatele standarditele vastavad nagu poemunad karbis. Elukogemus ja õppimine annavad igaühele unikaalse värvi ja mustri. Elukestvas õppes on väga suur roll mitteformaalsel õppimisel ja oskusel ka ise oma teadmisi jagada. Ilma viimaseta oleks väga raske tegutseda praktikakogukondades teistele võrdväärse partnerina. Ideaalses tuleviku-utoopias oleks iga spetsialist ühtlasi ka õpetaja. Ühesõnaga, lisaks erialastele oskustele tuleb elukestvaks õppeks omandada ka teatavad pedagoogilised oskused.

Kuna meie asutuses on digivärk suhteliselt arenenud, siis kellegi pädevusi tõstma hakata pole vaja. Just praegu tekkis mõte, et selle asemel võiks TEDx vaimus lühidalt tutvustada mitte- ja informaalset õppimist, oma arenguvajaduste teadvustamist ja teadmusjuhtimist organisatsioonis laiemalt. Sobiv võimalus selleks tekib sügisel ühel majasisesel üldkoosolekul. Kauemaks kui 15 minutiks oleks nagunii väga raske kõigi tähelepanu saada. Olgu see minu 15 minutes of fame. Peale selle olen kogunud oma ametikohal tööks vajalikke alusdokumente ja koostanud enda jaoks abimaterjale tööprotsesside mõistmiseks ja dokumendihalduseks. Uute töötajate saabumisel (sel suvel) kavatsen neid kindlasti teistega jagada. Kogukondade loomiseks asutusesiseselt on meil liiga vähe ühe eriala inimesi. Küll võiks vaadata erialaste kogukondade poole majast väljaspool. Võiksin ka ise sotsiaalselt aktiivsem olla. Nagu öeldakse: “Tahad parandada maailma, alusta iseendast”.

7. teema. Õppimise toetamine

Vastuseks sellele ülesandele.

Oma neljanda teema postituses käsitlesin õppimist suletud õpikeskkonnas ja lisaks vaatlesin ühte erialafoorumit, mida võib väga tinglikult ja suurte mööndustega vaadelda kui avatud sotsiaalset õpikeskkonda. Vaadates õppimise käigus tekkivaid interaktsioone, siis võib märgata erinevaid toetuselemente.

Esimesel juhul jäid toetuselemendid reeglina õpikeskkonnast väljapoole ja toimusid klassiruumis. Näiteks võib sideõppe puhul välja tuua ettenäitamise, kus õpetaja näitas ette mingi tegevuse (võrguühenduse loomise) eri faasid ja õpilased tegid kohapeal järgi. Tähtsamate tegevuste puhul kasutati ka treenimist. Anti korduvalt sarnaseid ülesandeid erinevate lähteandmetega eesmärgiga treenida õpilasi sooritama teatud tegevusi õiges järjekorras ja ilma vigadeta (arvuta lähteandmetest muudetavad parameetrid, sulge liidesed, muuda andmed, ava liidesed, kontrolli ühendust). Väga selgelt kasutati toestavat suunamist, kus õpetaja sõnastas eesmärgi ja ja aitas, kui õpilane oma teoreetilisi teadmisi ja loogikat kasutades iseseisvalt tulemuseni ei jõudnud. Töö käigus muutusid ülesanded keerulisemaks, toetus vähenes, osaliselt võtsid õpetaja rolli üle õpilased, kes olid asjast aru saanud ja aitasid kaasõpilasi. Ühes õppeaines omandatud teadmisi rakendati kognitiivse õpipoisi meetodil ka teistes ainetes. Näiteks oli side planeerimise juures vaja iseseisvalt genereerida lähteandmeid võrguühenduste loomiseks või tuli võrguühendusi luua seadmetel, mida polnud varem otseselt õpetatud.

Teise näite puhul, kus keskkond polnud loodud õppimise eesmärgil, mingitest õpetaja-õpilase rollidest muidugi rääkida ei saa. Pole ka üheselt defineeritavaid gruppe või õpperühmi. Kuna aja jooksul on tekkinud teatavate teemade puhul omad arvamusliidrid, siis võib nendepoolset toetust või kriitikat vaadelda sotsiaal-tehnilise õpiökosüsteemi kontekstis. Loomulikult ei ole nende arvamused kantud mingitest pedagoogilistest põhimõtetest ja palju leidub (kohati vulgaarset) otsekohest kriitikat, mis õpikeskkonnas mõjuks destruktiivselt. Samas leidub ka toetavaid avaldusi, kui mõni mees põlve otsas midagi huvitavat üritab valmis meisterdada. Üldiselt selline toetus innustab teemaalgatajat oma edusammudest ja tõrgetest edaspidigi postitama ja kokku võib tulla vägagi õpetlik lugu, kuidas midagi, näiteks suitsuahju, oma kätega ehitada. Ühesõnaga, tänu internetile saab õppida väga erinevate meetoditega ja isegi keskkondades, mis pole algselt õppimiseks mõeldud.